Andres (Andrei) Punšun (Punschun)  sündis 24. juulil 1882 Tartumaal Pühajärve vallas. Tema varasema hariduskäigu kohta andmed puuduvad. Alates 1906. aastast õppis ta  Peterburi ülikoolis, sealt sai ta ka 1912. aastal juristidiplomi. Järgnes töö mitmel pool Venemaal –  Peterburis (Petrogradis), Vitebskis jm.

1923. aastal õnnestus A. Punšunil opteeruda Eestisse, kus ta asus tööle Tallinnasse kohtu-uurija abina. 1924. aastal õiendas ta eksamid ja sai õiguse tegutseda nö allkirjaõigusega uurijana. Samal aastal määratigi ta Tallinna I jaoskonna kohtu-uurijaks, üheks esimeseks iseseisvaks tööks oli 1. detsembri mässu asjaolude selgitamine. Sellega seoses uuris A. Punšun teedeminister Karl Kark’i mõrvamise ning riigivanem Friedrich Akeli maja ründamise üksikasju. Ka oma edaspidises töös tegeles ta kriminaalasjadega, tema uurida anti peamiselt nö. “rasked” probleemid.

1920. aastatel asus A. Punšun elama Nõmmele, õigeusklikuna ühines ta siinse õigeusu Johannese kogudusega. A. Punšun suutis ühildada kaks esimesel pilgul vastandlikku tegevussuunda – olla hea kohtu-uurija ja juhtiv usutegelane. Aastaid oli ta Nõmme õigeusu Johannese koguduse juhatuse liige, tõustes kiriku hierarhias üha edasi kuni Sinodi liikme ja aseesimehe kohani. 1927. aastal valiti A. Punšun Nõmme esimese linnavolikogu liikmeks kodanike ühingu nimekirjas. See rühmitus esindas seni alevit valitsenud jõude, kohalikke majaomanikke, keda poliitiliselt võis liigitada Põllumeestekogude poolehoidjaiks. Volikogu esimesel istungil 18. veebruaril 1927 valiti ta selle aseesimeheks. Detsembris 1928 lahkus volikogu senine esimees Johannes Neumann (Neeme) Nõmmelt ning uueks esimeheks sai A. Punšun. Sellel kohal oli ta kuni uute valimisteni 1930. aastal, kus, arvestades kasvavat töökoormust, otsustas enam mitte kandideerida. Need olid rasked ja määravad aastad noore linna arengus. Aastad, millele rajanes Nõmme majanduslik ja kultuuriline õitseng 1930. aastate teisel poolel.

Teenete eest Eesti kohtusüsteemi arendamisel oli A. Punšun vääristatud Valgetähe IV klassi teenetemärgiga (1938). 1939. aastal valiti ta Tallinna ringkonnakohtu liikmeks. Sellel kohal võttis ta vastu ka 1940. aasta riigipöörde. 1. jaanuaril 1941 vabastati A. Punšun ametist ning saadeti advokaadi kohale Narvas. Peale saksa okupatsiooni algust 1941. aasta sügisel naases ta Nõmmele. Siin kuulati ta mitmel korral üle – nii politsei poolt Nõmmel kui ka julgeolekupolitsei SD poolt Tallinnas. Midagi kompromiteerivat siiski ei leitud ning teise nõmmelase Hjalmar Mäe eestkostel sai ta 1942. aasta augustis Tallinna II jaoskonna kohtu-uurija abi koha.

Peale uue nõukogude okupatsiooni algust 1944. aasta sügisel töötas A. Punšun mitmes asutuses juristina, alates 1948 oli ta Põllumajanduse Ühistute Keskliidu juristkonsultant. Veebruaris 1950 A. Punšun arreteeriti, formaalseks põhjuseks osavõtt “töörahva ülestõusu” mahasurumisest 1924. aastal. Arreteerimise varjatum põhjus oli aga löögi andmine õigeusu Sinodile, selle puhastamine “kahtlasest” elemendist ning asendamine uuele võimule lojaalsete liikmetega.

12. juunil 1950 loeti ette sõjatribunali otsus, iseloomulik tolle aja kohta – 25+5 aastat koos kogu varanduse konfiskeerimisega. Vanale mehele oli see tegelikult surmaotsus. A. Punšun suri 24. juunil 1955. aastal Irkutski oblastis Zajarskis.