Johannes Eduard Neeme (enne eestistamist Neumann) sündis 25. aprillil 1880 Tallinnas. Ametlik haridus jäi napiks – vaid neli klassi linnakooli. Edasi jätkus iseseisev hariduse omandamine, sealjuures õpingud algebra ja geomeetria alal Saksamaal.
J. Neeme isa oli ametilt vedurijuht, harrastustelt laulu- ja pillimees. Need kaks huvi, tehnika ja muusika, pärandas ta ka pojale. Juba varakult alustas ta viiulimängu ja laulmist karskusselts Valvaja segakooris. Töömehetee algas õpipoisina Wiegandi (hilisem Ilmarine) tehases. Peagi sai ta meistriks, tunnustatud spetsialistiks masinaehituse alal. I maailasõja perioodil töötas ta Kroonlinnas, pärast sõda taas tehases Ilmarine. Peagi kutsuti ta Tallinna Sadamatehastesse, kus tõusis tehnilise direktori (praeguses mõistes peainseneri) ametikohani. Vahepealsetel kriisiaastatel (1928 – 1932) tuli paremat teenistust otsida Järvakandi tehastes.
J. Neemet iseloomustas täpne silmamõõt ning huvi tehniliste uuenduste vastu. Temast jäi hulgaliselt leiutisi: alates mitmesugustest täiendustest sisepõlemismootorile ja lõpetades rulluiskudega. Lisaks mitmed uuendused tootmistehnoloogias – geniaalsed oma lihtsuses.
1914 ostis J. Neeme Nõmmele maja. Algas üks viljakamaid perioode tema elus, mis seotud tegevusega oma kodulinna hüvanguks. Siin võib välja tuua eelkõige kolm suunda.
Esiteks – muusika ja laul. 1920 asutas ta aleviselts Ühenduse segakoori, kus lõi ise kaasa lauldes I tenorit. Hiljem jätkus tegevus Nõmme Hariduse ja Rahvamaja seltsi egiidi all. Kooriga võeti osa nii üleriigilistest laulupidudest kui ka kohalikest laulupäevadest. Koos kohalike koorijuhtide ning kirikuõpetajaga elustati ka Nõmme laulupäevade traditsioon. Esimene neist toimus 1926, edasi 4-aastase intervalliga, 1930 lõpus veelgi tihedamalt.
Teiseks – oma kodukoha kaitse. Juba saksa okupatsiooni ajal 1918 ühines ta põrandaaluse kaitseliiduga, oli üks neist, kes sama aasta novembris võimu sakslastelt Nõmmel üle võttis. Seejärel määrati ta pealiku abiks rivi alal, oli distsiplinaarkomisjoni ja aastaid ka malevkonna juhatuse liige. Veebruarist oktoobrini 1928 oli ta Kaitseliidu Nõmme Malevkonna pealik. Seda tööd jäi tähistama Kotkaristi V klassi (1935) ja Valgeristi III klaasi teenetemärk.
Kolmas ja võib-olla tähtsaim oli tema töö Nõmme omavalitsuses. Poliitilistelt vaadetelt oli J. Neeme Jaan Tõnissoni pooldaja ja valimistel kandideeris nn parteitute demokraatide nimekirjas. Tema populaarsus nõmmelaste hulgas oli vaieldamatu, korduvalt (1919, 1921 ja 1923) oli ta valitud alevi- ja kord (1927) linnavolikogu liikmeks. 1919 – 1924 oli ta alevivolikogu abiesimees, 1924 – 1926 alevi- ja 1926 – 1928 linnavolikogu esimees. Nii oli ta viimane alevi ja esimene linna seadusandlik juht, mees omal kohal murrangulisel ajal. Kaasaegsete mälestuses inimene, kes suutis “tulipäid jahutada” ning asjalikku töömeeleolu luua. Tema oli see , kelle initsiatiivil alustati 1919 Nõmme elektrifitseerimist ja tehti muudki vajalikku. Paljuski tema töö vilju maitsti hiljem, 1930. aastatel kui Nõmme majanduslik seis oli tõusuteel.
Tulid kaose ja lammutamise aastad. 1944 lahkus J. Neeme koos sadamatehastega Saksamaale. Liiga värsked olid mälestused esimesest nõukogude aastast, kus ta ise üle noatera repressioonidest pääses. Mõne aasta pärast siirdus ta edasi Ameerika Ühendriikidesse ja seda Fordi tehase kutsel. Peatus pikemalt Põhja-Dakota osariigis, saatjaks ikka viiul ja huvi tehnika vastu.
J. Neeme suri 24. juunil 1960 Moorhed-Minnesotas.