16.02.2025 Perehommik – külas Liina Velner ja Kadri Roosi — Loe lähemalt

Johannes Lindemann

Johannes Lindemann

Johannes Lindemann sündis 15. märtsil 1874 Järvamaal Seidla vallas Vahastu mõisa rentniku perekonnas. Ta lõpetas Tallinna linnakooli 1894 ja oli seejärel Riisipere vallakoolis õpetaja. Aastatel 1900 -1918 pidas ta talu Märjamaa kihelkonnas, võttes agaralt osa seltskondlikust tegevusest. Ta oli Nissi Põllumajanduse Seltsi asutajaid (1899) ja esimees (1906 – 1914) ning Nissi karskusselts “Kindlus” juhatuse liige. Nissi valla esindajana oli ta 1905. aasta sündmuste ajal Tallinnas, arreteeriti seal ja oli kaks ja pool kuud vangis.

 

1918 asus J. Lindemann elama Nõmmele. Juba järgmise aasta 5. juulil valiti ta alevivanemaks ja seda õige pikaks ajaks – 1924. aasta jaanuarini. Mõne aasta juhtis ta Tallinna Krediidipanga Nõmme osakonda ja valiti taas omavalitsuse teenistusse – 18. veebruaril 1927 toimus Nõmme linnavolikogu esimene istung kus J. Lindemannist sai linnapea. 30 volikogu liikmest hääletas tema poolt 20, vastu oli 6. Samal päeval võttis ta ameti viimaselt alevivanemalt ja linnapea kohusetäitjalt A. Lukinilt üle.

Korduvalt oli J. Lindemann valitud alevivolikokku (1919, 1921 ja 1923) ja linnavolikogu (1927, 1930) liikmeks.  Olgu lisatud, et tol ajal valiti alevivanem ja linnapea vaid volikokku pääsenute hulgast, kusjuures valitu jäi volikogu liikmeks ka linnapea (alevivanem) olles.

Läbi nende valimiste peegeldusid poliitilised nihked nii tema vaadetes kui ka Nõmme elus üldse. Kui alevivolikokku kandideeris J. Lindemann nn parteitute demokraatide (so. vasaktsentristide) blokis, siis 1927 aasta valimistele Nõmme Kodanike Ühenduse ja 1930. majaomanike ühenduse nimekirjas – toimus pidev nihe paremale.

Aastad linnapeana olid rasked ja töörohked. Noor linn vajas hoolitsust, tuli välja töötada ja käivitada kogu infrastruktuur. Linn eesotsas linnapeaga sai selle ülesandega hästi hakkama. Suudeti rajada see alus, millel baseerus Nõmme linna tõeline tõus 1930. aastate teisel poolel.

Peale raske töö linnaelu juhtimisel jätkus J. Lindemannil jõudu ja tahtmist osaleda ka Nõmme seltskondlikus elus. Ta oli Nõmme Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu (VTÜ) ja Nõmme Majaomanike Seltsi liige. Üks neist, kes 1924 aastal asus taastama kohalikku kaitseliitu. Ta evis Eesti tuletõrje I järgu kuldristi ja oli valitud Nõmme VTÜ auliikmeks.

Iseloomult töökas ja rahulik, aldis koostööle – niisugusena jäi J. Lindemann meelde oma kaasaegsetele. Need iseloomujooned olid eriti vajalikud 1930. aastate esimese poole keerukas poliitilises olustikus. Kui vaja, oli ta valmis isikliku heaolu loovutama ühiskonna huvides. Nii oli tema majas (Raudtee 25 / Silla 1) ruumipuuduse tõttu 1920. aastatel KL Nõmme Malevkonna tööruumid. Mõnda aega paiknes seal ka Krediidipanga Nõmme osakonna kontor. 30. aprillil 1934 siirdus J. Lindemann teenitud vanaduspuhkusele. Peale 1940 aasta sündmusi elas ta tagasitõmbunult, olles rusutud ja masendatud toimuvast. Tuttavate ja endiste kolleegide arreteerimine ja pidev hirmuõhkkond ruineeris tervise. Surm tabas J. Lindemanni 11. augustil 1941 jalutuskäigul kodulinna tänavatel. Ärevate aegade tõttu sängitati teenekas mees Hiiu-Rahu kalmistu mulda ilma igasuguse tseremooniata, saatjaks vaid kõige lähedasemad. Tema kalmu jäi tähistama tagasihoidlik plaat, mis aastatega tuhmus sootult.

15. märtsil 1992 avati J. Lindemanni haual uus, väärikas hauakivi, initsiaatoriteks Nõmme taastatud seltsid.