Ludvig Ojaveski (1935. aastani Mühlbach) sündis 26. aprillil 1892 Harjumaal Kõnnu vallas Vihasoo külas. Haridustee algas Kõnnu ministeeriumikoolis, jätkus Jansoni kaubanduskoolis, erakursustel ning Pobedinski kõrgematel kaubanduskursustel Peterburis. Esimesed töömeheaastad möödusid Gatšinas raamatupidaja, kindlustusseltsi ning firmade asjaajajana. I maailmasõja päevil töötas ta praakerina Putilovi tehastes. 1918 naases L. Ojaveski kodumaale, kus tegutses algul põllumehena isatalus. Järgmisel aastal valiti ta Kõnnu vallavanema abiks.
1924 asus L. Ojaveski Nõmmele, sukeldudes kohe ka kohalikku seltskonnaellu. Juba kahe aasta pärast, uue linna esimestel volikogu valimistel, sai ta selle esindusorgani liikmeks.
18. veebruari 1927, volikogu esimesel töökoosolekul, valiti L. Ojaveski abilinnapeaks. Sellel kohal oli ta jaanuarini 1933, mil ta, leidnud, et tekkinud poliitilises olukorras on võimatu edasi töötada, tagasi astus.
Peale vabadussõdalaste liikumise peatamist 1934. aastal tekkis Nõmmel, kus vapside positsioonid olid üpris tugevad, ärev olukord. Siis otsustas vabariigi valitsus pensionile suunduva Johannes Lindemanni asemele määrata Nõmme linnapeaks just väsimatu töömehe L. Ojaveski, kes seni parteidest ja nendevahelistest nääklemistest kõrval oli seisnud. Astunud 1. mail 1934 ametisse, õnnestus uuel linnapeal lühikese ajaga linna tavaline töörütm taastada ja kired vaigistada. Aeglaselt, kuid kindlalt paranes ka linna majandusolukord, kasvas usk Nõmme kui iseseisva linna eksisteerimisvõimalustesse ja otstarbekusse. Oma teisele ametiajale 1939 valiti L. Ojaveski juba linnavolikogu poolt, kusjuures 28 poolthäälega 30-st. Samast aastast ühendati linnapea ja linnavolikogu esimehe koht ja tema õlule langes topeltkoormus. 29. juulil 1934 valiti L. Ojaveski ühtlasi Eesti Linnade Liidu abiesimeheks (selle organisatsiooni juhatuse liige oli ta juba 1928. aastast).
Kõigele sellele lisandus igakülgne ja aktiivne seltskondlik tegevus. Juba I maailmasõja eel oli L. Ojaveski juhtiv tegelane Simitsa Eesti Karskusseltsis ning Gatšina Eesti Haridusseltsis. Tähtis etapp oli tema elus 1921. aastal kui ta asus Eesti Vastutavate Ametnike Ühingu asjaajaja kohale. Selle organisatsiooniga oli ta seotud elu lõpuni, sealjuures 9. aprillist 1922 juhatuse esimehena. Peatselt lisandus ka Üleriikliku Eesti Raadioühingu juhatuse liikme kohused. Olles ametilt seotud Nõmme linnaga, tuli siingi võtta lisakohustusi. Ja neid oli tõesti palju: Nõmme VTÜ, Nõmme Loomakaitse Seltsi ja Nõmme Staadioni Komitee esimees; Nõmme Heakorra Ühingu, Nõmme Majaomanike Panga ja KL Nõmme Malevkonna juhatuse liige. 1930. lõpus oli L. Ojaveski tegev Isamaaliidu kohalikus osakonnas, Nõmme Rotary Klubis ning seltsis “Nõmme Areng”. Ühte õiget linnapead pidi jätkuma kõikjale!
1936 valiti L. Ojaveski Rahvuskogu I koja liikmeks, ta võttis osa Eesti Vabariigi uue põhiseaduse väljatöötamisest. Tal oli EV põhiseaduse II klassi mälestusmärk, Eesti Punase Risti III klassi (1938), Kotkaristi V klassi (1936), Eesti tuletõrje I klassi kuldristi ja Eesti Rohelise Risti II klassi teenetemärk. Ta oli valitud Nõmme VTÜ, Nõmme Tennisklubi, “Mändla” seltsi jt. kohalike organisatsioonide auliikmeks.
Kõik plaanid ja lootused purunesid 1940 aastal. Maailmakaardilt kadus Eesti Vabariik. 27. juulil oli järg Nõmme linna käes. Keelustati ja suleti organisatsioonid, algasid esimesed vahistamised. Silmus tõmbus järjest koomale. L. Ojaveski polnud mees, kes oleks suutnud oma elutöö purustamist pealt vaadata, ammugi siis uute võimumeestega kaasa joosta. Targa ja elukogenud mehena mõistis ta, mis teda ennast ootamas on. 6. augustil 1940 kadusid viimsed lootused Eesti iseseisvusele. Samal päeval astus lõpliku, saatusliku sammu ka L. Ojaveski.
Ludvig Ojaveski põrm maeti Kalmenõmme perekonnakalmistule. Tema teenetemärgid on hoiul Eesti Rahvusraamatukogus. L. Ojaveski poeg Kalju oli taastatud Nõmme Heakorra Seltsi auliige.