Hans Tuuksam (Tuksam) sündis 17. detsembril 1885 Viljandimaal Vana-Suislepa vallas. Ta  lõpetas Paabu küla- ja Tarvastu kihelkonnakooli (1902), Tartu Õpetajate Seminari (1906) ning eksternina Tallinna Nikolai gümnaasiumi (1916). Järgnes töö õpetajana Tarvastu kihelkonnakoolis ning mitmes koolis Tallinnas ja Tapal.

Aprillis 1916 H. Tuuksam mobiliseeriti ja määrati 200. tagavarapataljoni. Haritud mees suunati peagi Vilno sõjakooli, mille kiirendatud kursuse ta 1917. aastal ka lõpetas. Alates aprillist 1917 teenis lipnik H. Tuuksam  I Eesti polgus nooremohvitseri ja polgu adjutandina. Saksa okupatsiooni ajal 1918. aastal astus ta Tartu Ülikooli õigusteaduskonda, kus õppis vaheaegadega kuni 1924. aastani, kuid stuudiumit ei lõpetanud. Akadeemilistelt kuulus H. Tuuksam korp! Vironia perre.

Novembris 1918 asus H. Tuuksam formeerima Kaitseliidu Peastaapi. Vabadussõja puhkedes määrati ta taas I Jalaväepolku, kus polgu adjutandina võttis osa lahingutest Lõunarindel ja Narva all. 1920. aastal annetati H. Tuuksamile sõjaliste teenete 3. järgu Vabadusristi (VR I/3), tasuta maad ja 40 000 marka.

Peale Vabadussõda jätkus teenistus 1. ja 2. diviisi staabis. Juulist 1921 kuni oktoobrini 1926 oli H. Tuuksam 3. diviisi staabiülema kt. 1924. anti talle majori sõjaväeline aukraad. 1927. aastal lõpetas ta Alalisväe Ohvitseride Kursused ning määrati 1. Jalaväerügemendi pataljoniülemaks.

20. juulil 1927 läks H. Tuuksam reservi ning asus elama Nõmmele. Järgmise, 1928. aasta suvel asus ta tööle linna notari kohale. H. Tuuksam sukeldus ka oma kodulinna seltskondlikku ellu. Märtsis 1929. aastal valiti ta Nõmme Majaomanike Panga esimeheks, sama aasta juulis oli ta üks Nõmme Tennisklubi asutajaid ja hilisemaid juhte. Mais 1931 valiti ta Nõmme Kindlustusseltsi revisjonikomisjoni liikmeks. 1930. aastate alul valmis tal maja Rahumäel Kirde tänaval. Majaomanikuks tõusmine tähendas ka ühinemist Nõmme Majaomanike Seltsiga ning selle ühenduse juhatuse liikme kohuseid.

15. mail 1931 oli H. Tuuksam üks  Nõmme Vabadussõjalaste Liidu asutajaid, mitu aastat täitis ta ka selle poliitilise ühenduse esimehe kohuseid. Siiski, 1934. aasta alul ta distantseerus vapsidest ja kandideeris Nõmme linnavolikokku majaomanike seltsi nimekirjas. 2. mail 1934, peale vapside väljaarvamist volikogust ja L. Ojaveski määramist linnapea kohale, valiti H. Tuuksam linnavolikogu esimeheks.

Jaanuaris 1935 tabas kogu Nõmmet šokk – siinse seltskonna hing ja lemmik H. Tuuksam arreteeriti. Notarina oli ta omastanud osadelt lepingutelt laekunud riigilõivu. 19. juunil 1935 järgnes kohtuotsus – 8 aastat sunnitööd.

H. Tuuksam vabanes 1938. aastal üldise amnestiaga ning töötas seejärel mitmes välisfirmas müügiagendina. Esimese nõukogude okupatsiooni ajal oli ta Ehitustrusti nr. 1 raamatupidaja; saksa okupatsiooni ajal aga “Estonia” teatri varustaja ning osanik firmas “Tuli”, mis valmistas põlevkivitolmust briketti. Peale 1944. aastat töötas H. Tuuksam juristkonsultandina mitmes Tallinna ettevõttes. Ikka ja jälle pidi ta töökohti vahetama, sest hakati huvi tundma tema varasema elukäigu vastu. Kõige halvemast, arreteerimisest, päästsid võib-olla just need Eesti Vabariigi aegsed vangla-aastad. 1957. aastal siirdus H. Tuuksam pensionile ja ühtlasi algas tema uus seltskondlik tõus. Asutati Üleliiduline Filatelistide Ühingu Eesti osakond ja H. Tuuksamist sai selle organisatsiooni esimees. See töö leidis ka tunnustamist – vabadusristi kavaler pärjati NSVL aufilatelisti tiitliga.

H. Tuuksam suri 28. septembril 1971 ja on maetud Rahumäe kalmistule.