Heinrich Theodor Badendick (Badendieck) sündis 2. mail 1855 Valgas. Tema noorusest ja varasemast eluperioodist on teada vähe. Noore mehena, aastatel 1877 – 1878, osales ta Vene-Türgi sõjas. Hiljem asus kogu pere Tartusse, kus sündisid kõik tema viis last – kolm poega ja kaks tütart.
Sajandivahetusel asus H. Badendick elama Nõmmele, kus aadressil Kullapi (alates 1922 Silla) 4 kerkis tema maja. 1923. aastal müüsid pärijad selle maja Ilmarise peameister Jaan Krossile – kirjanik Jaan Krossi isale.
H. Badendick töötas pearaamatupidajana Rotermanni tehastes, hiljem tegutses aga Tallinna kaubanduses juba iseseisvalt.
1910 oli ta Tallinna Jahtklubi (Revaler Yacht-Klub) asutajaid ning selle juhatuse esimees – kommodor. 1913. aastal annetas ta rändkarika võidupurjetamiseks Tallinna lahel pannes nii aluse pikaajalisele traditsioonile.
Kõige selle kõrval oli H. Badendick oma kodukoha, Nõmme, tegus kodanik ja patrioot. Ta võttis aktiivselt osa kohaliku tuletõrje ühingu tööst, valiti 1917. aastal selle esimeheks. Seda ametit pidas ta kuni 21. septembrini 1919 kui tervislikel põhjuselt ameti Alfred Lukinile üle andis.
1917.a. 9. juulil valiti H. Badendick 20-liikmelise Nõmme Elanike Komitee liikmeks. See esinduskogu alustas ettevalmistusi Nõmme eraldamiseks Saue vallast ja omaette alevistaatuse sisseseadmiseks. 12. septembril 1919 saigi Nõmme aleviõigused. Esimesed alevivolikogu valimised toimusid sama aasta 17. detsembril. Selleks ajaks oli Harju maavalitsus läinud juba bolševike kätte ning kuna valimisõigus oli kõigil sissesõitnutel ning ka vene sõjaväel, oli tulemus ette teada. Neis raskeis tingimusis oli H. Badendick valmis vastutuse võtma ning alevivanema kohused enda kanda võtma. Vahemärkusena olgu öeldud, et algaastatel kandis see ametikoht nime aleviameti esimees. Kuid nagu karta oli nii läks, volikogu 40 kohast läks 19 bolševikele. Esimesel istungil 6. jaanuaril 1918 võtsidki viimased koostöös sotsiaaldemokraatidega võimu üle, nimetasid volikogu ümber töörahva nõukoguks ning heitsid eestlastest ja sakslastest „kodanlased” volikogust välja. Jaan Vaga eestlaste ja H. Badendick sakslaste poolt ütlesid koostööle bolševikega kindla ei. Alles 24. veebruaril taastati tuletõrje relvastatud salkade poolt Nõmmel eesti võim, ning H. Badendick võis hakata oma kohuseid täitma. Järgmisel päeval algas saksa okupatsioon, kuid kuni 28. märtsini okupatsioonivõimud ennast kohalikke tegemistesse ei seganud. Siis aga saadeti valitud omavalitsus laiali ning määrati uus. H. Badendick jäi siiski alevivanema kohale edasi ning oli selle koha peal kuni Peeter Kalm ta novembris, peale okupatsiooni langemist, 1918 välja vahetas. Kui 10. juunil 1919 toimusid Nõmme alevivolikogu järgmised valimised sai H. Badendick saksa rühma esinumbrina taas selle esindusorgani liikmeks.
Oleviste kiriku II pihtkonna surmameetrika järgi lahkus H. Badendick siit ilmast 11. novembril 1919 ning maeti samast kirikust Kopli kalmistule 16. novembril. Kalmistule, mis 1950. aastate alul punavõimude poolt maatasa tehti.
Selle järel teatas volikogu juhataja koosolekule, et volinik Heinrich Badendick surma läbi volikogu liikmete hulgast lahkunud on ja palus koosolijail lahkunu mälestust püsti tõusmisega austada. Kõik volinikud tõusivad püsti.
Nii algas Nõmme alevivolikogu istung 14. novembril 1919. Nii oli lõppenud üks sisukas elutee.
Badedicki viiest lapsest lahkus neli erinevatel aegadel koos peredega Saksamaale. Jäi vaid keskmine poeg Karl (1889-1941), kelle järeltulijad elavad siin tänapäevani.